Perioodiks nimetatakse väiksemat lõpetatud vormi, mille funktsiooniks on arendatud muusikalise mõtte eksponeerimine (tutvustamine) ja kinnitamine.
Perioodi kasutatakse:
- suuremate teoste koostisosana;
- iseseisva vormina (lihtsad vokaal- ja instrumentaalminiatuurid, eriti 19.-20. sajandi muusikas).
Perioodi moodustavad väiksemad alaosad/elemendid - motiiv, fraas ja lause.
Motiiv (pr. k. motif - algpõhjus; sks. k. Motiv, lad. k. movere - liigutama, motus - liikumine) on muusikalise mõtte ja vormiüksus, mis tavaliselt mahub ühte takti. Lõppeb tsesuuriga (kuuldeliselt tajutava vahemomendiga), pausiga, kordusega (muutumatu või muudatustega nooditekstis) või uue motiivi algusega.
Võib jaguneda veelgi väiksemateks ühikuteks - submotiivideks ehk alamotiivideks.
Kaks või enam motiivi moodustavad fraasi. Pikkuse poolest võib fraas olla erinev (isegi lühematest fraasidest kokku liidetud). Esineb ka motiivideks jagunematuid fraase.
Kaks või enam fraasi moodustavad lause - väiksema, kadentsiga lõpetatud vormi (levinud 18.-19. saj. muusikas).
Suurest lausest saab lugeda siit.
Analüüsi raames tuleb arvestada ka selliste nähtustega nagu killustamine ja summeerimine.
Killustamine on muusikalise algmõtte lõhkumine väikesteks üksikuteks kildudeks.
Näiteks: fraasile järgnevad motiivid, motiivile submotiivid (4+2+2 või 2+1+1 takti).
Killustamine kuulub tähtsaimate arendusvõtete hulka.
Summeerimine (liitumine) on killustamisele vastupidine võte, mille
raames väikestele vormiüksustele järgnevad pikemad.
Näiteks, motiividele
järgneb fraas jne. (1+1+2 või 2+2+4 takti).
Summeerimist peetakse tähtsaks lõpetamise vahendiks.
Perioodi võib iseloomustada kolmest seisukohast.
Nendeks on - struktuur,
- temaatiline kujundus (meloodiline külg),
- tonaalne plaan (harmooniline külg).