Abijooned

Lisaks viiest joonest koosnevale põhijoonestikule kasutatakse kõrgemate ja madalamate helikõrguste kirjapanemiseks abijooni. Abijooned on lühikesed lisajooned, mis joonistatakse põhijoonestikule vastavas proportsioonis joonestiku kohale või alla. Maksimaalselt on kasutatakse viit ülemist ja viit alumist abijoont.

 


 

Ülemisi abijooni loendatakse alt üles, alumisi abijooni aga ülevalt alla. Abijoontel olevate nootide asukoha määratlemisel tuleb täpsustada, kas noot asub alumisel või ülemisel abijoonel.

Asukohast sõltuvalt võivad noodid asetseda abijoontel vastavalt:

  • alumisel või ülemisel abijoonel
  • ülemise abijoone kohal
  • alumise abijoone all

Allolevas noodinäites asuvad noodid:

  • näide nr.1 - 2.alumisel abijoonel
  • näide nr.2 - 3.alumise abijoone all
  • näide nr.3 - 1.alumisel abijoonel
  • näide nr.4 - 2.alumise abijoone all
  • näide nr.5 - 1.ülemise abijoone kohal
  • näide nr.6 - 3.ülemisel abijoonel
  • näide nr 7 - 4.ülemisel abijoonel
  • näide nr.8 - 2.ülemise abijoone kohal


 

Abijooni joonistatakse just nii palju, kui konkreetse helikõrguse märkimiseks vaja on. Nt kui noot asub 3.alumise abijoone all, ei ole selleks vaja joonistada nelja abijoont vaid piisab kolmest.

Paljude abijoonte vältimiseks kasutatakse oktaviülekande märki.

Oktaviülekande märgi abil saab tähistada oktavi võrra kõrgemalt või madalamalt kõlavaid helikõrgusi.

  • 8va----- puhul kõlavad noodid oktavi võrra kõrgemalt kui need kirjas on. Sel juhul kirjutatakse märk vastavate nootide kohale. Alloleva noodinäite esimeses pooles on kasutatud oktaviülekande märki, teises pooles on näha sellele vastavalt kõlavad noodid.
  • 8vb----puhul kõlavad noodid oktavi võrra madalamalt ja märk kirjutatakse vastavate nootide alla.


iDevice ikoon Kirjelda nootide asukohti joonestikul.