Viiulivõti

Viiulivõti on kujunenud g-tähest:

Selline näeb noodijoonestikul välja viiulivõti:

Viiulivõtit joonistades peaks silmas pidama, et see oleks joonestikuga proportsioonis (mitte liiga väike ega liiga suur) ja vertikaalsuunaline.
  • Viiulivõtme alguspunkt on 2.joonel.
  • Võtme keskmine ümar osa peaks mahtuma 1. ja 3. joone vahele.
  • Ülemine osa peaks ulatuma joonestikust kõrgemale umbes ühe joonevahe võrra, alumine aga joonestikust allapoole 1-2 joonevahe võrra.
  • Diagonaalis kulgev joon võtme keskosa jätkuna võiks ristuda viimasena vertikaalselt kulgeva joonega 4.joone peal.

Viiulivõti määrab noodijoonestiku 2.joonele esimese oktaavi* "G" (g1)* asukoha, seetõttu kannab viiulivõti ka g-võtme nime. "G" noodi järgi asetuvad paigale kõik teised noodid.

C          D          E          F        G(g1)       A          B         C           D         E           F          G          A

 

Viiulivõtit kasutatakse keskmiste ja kõrgemate helikõrguste märkimiseks. Nagu nimigi ütleb, on viiulivõtmes kirjutatud viiuli partii**, samuti enamus kõrgemas registris mängivate instrumentide partiid. Klaverinoodis on parema käe partii kirjutatud viiuli- ja vasaku käe partii bassivõtmes.

Abijooni ja oktaviülekandemärki kasutades saab viiulivõtme abil noteerida viie oktaavi ulatuses helikõrgusi. Vt ptk "Lisa" alapeatükk "Oktaavide süsteem".

 

Viiulivõtme kõrval on kasutatud ka selle teisendit, mille nimi on prantsuse viiulivõti. See võti kirjutatakse joonestikul madalamale ning määrab kindlaks 1.oktaavi "G" asukoha 1.joonele.


Prantsuse viiulivõti on seotud vanamuusikaga ning seetõttu tänapäevastes nootides seda ei kohta.

__________________________________________________________________________________________

* Oktaav on helirea osa. (vt ptk "Lisa" alapeatükk "Oktaavide süsteem")

**g1 - esimese oktaavi "G" tähis. (vt ptk "Lisa" alapeatükk "Oktaavide süsteem")

**Partii - ühe instrumendi või hääle osa mitmehäälse helitöö noodistuses. Partiide kogumit nimetatakse partituuriks.