Silpnimetused

Silpnimetused võeti kasutusele XI sajandil Itaalias solfedžeerimise eelmärgil.

Silpnimede leiutajaks peetakse Guidot Arezzost*. Need võttis ta Paulus Diaconuse oodist "Ut queant laxis" Ristija Johannesele, kus iga rida algas eelmisest kõrgema noodiga. Vastavalt sellele omistati igale noodile nimetus, millega vastav värsirida algas:


Ut queant laxis
resonare fibris
Mira gestorum
famuli tuorum,
Solve polluti
labii reatum,
Sancte Ioannes.

 

Tõlge: Et lodevate häälepaeltega õpilased võiksid lauldes sinu imelisi tegusid kiita, lunasta, oo Püha Johannes, ebapuhaste huulte süüteod. (Vikipeedia, Guido Arezzost 10.04.2012)

Kuna esimese noodi nimi "Ut" oli laulmiseks ebamugav, asendati see hiljem nimega "Do", mis oletatavasti tuleneb sõnast "dominus".

Silpnimetused on olnud kasutusel nii absoluutsete kõrguste tähistena kui ka suhteliste e relatiivsete noodinimedena.

Eestis tähistavad silpnimetused (Do, Re, Mi, Fa, Sol, La, Si) absoluutseid kõrgusi ja see süsteem eksisteerib paralleelselt tähtnimetustega.

Do        Re        Mi       Fa        Sol       La         Si         Do       Re       Mi        Fa        Sol        La
C          D         E         F           G         A         B          C         D         E          F          G          A

Skandinaavias ja enamikes Euroopa riikides on aga silpnimetused kasutusel relatiivse süsteemina, mis meil on tuntud kui JO-LE-MI süsteem.

____________________________________________________________________________________________
*Guido Arezzost
ehk Guido Aretinus ehk Guido da Arezzo ehk Guido Monaco (991 või 992 – pärast 1033. aastat) oli keskaja muusikateoreetik.